Mihkel ja August

Käisin täna korteriomaniku soovitatud hüpermarketis (ehk siis hiiglaslikus poes), kust muuhulgas leidsin juba kodupoest tuttava brändi joogijogurti (ananassi-kookose), mis on looma-, keskkonna- jm-sõbralik ning, uurides seda toredat pudelit, torkas silma, et „iga kuu 1. neljapäeval on rendez-vous Bananeraies“ [ehk siis nende n-ö peakontoris]. Otsustasingi minna, kuna tahtsin näha, milles asi seisneb. VÄGA õige otsus. Koha peal (ehk siis metroo 9. liini vaat et lõpus ehk Pariisist kui sellisest väljas) oli, nagu ikka Pariisis, palju rahvast, aga loomulikult põhjusega. Seal olid sellised putkad

Soolased küpsised

Ahjusoojad küpsised

kus sai proovida nii pisikesi soolaseid, magusaid küpsiseid kui otse ahjust tulnud sooje suurepäraseid pehmeid küpsiseid, smuutisid, browniesid, šokolaadi-mousse'i... Viimast ma proovida ei saanudki, kuna see sai otsa, aga tean, et seda on minu väikses poes ka. Küll aga sain proovida ja hinnata paberil nende uut pähkli-šokolaadivahtu (pas mal). Selle degustatsiooni järjekorras seistes sattusin rääkima ühe kohalikuga, kes, nagu hiljem selgus, on samuti suur keelehuviline ning õpib praegu lõbu pärast korea ning jaapani keelt. Lõpuks sõitsime koos metrooga ja rääkisime keeleõpingutest (ning sellest, kuidas ta eelistab sõnale lunch box mullegi tuttavat jaapani bentot (弁当箱), kuna esimene seostub tal Ameerikaga, mida tema silmis liiga palju siin jäljendatakse). Ja kõik algas sellest, et küsisin lihtsalt, kuhu see järjekord viib...

Ei jõudnud nn sealsesse tehasepoodi, aga sellest polnud üldse lugu, kuna lahkudes saime kingiks toreda karbi täis mõnusat nänni:

Minu esimene lunch box

Superluks noh!

Nii palju positiivseid emotsioone, et... et... no kohe on!
Lisainfot: http://www.micheletaugustin.com/indexflash.htm

Muudest asjadest kirjutan hiljem; seda oli vaja kohe jagada.