Nädal kui päev

27. oktoobril algas Matsil puhkus ning minul vaheaeg (tore on Pariis 3-s. Kõigis ülikoolides Pariisis polegi vaheaega, nagu selgub) ning mõistagi veetsime selle koos. Aeg  27. oktoobrist 5. movembrini möödus nii uskumatult kiiresti, et ma ei väsi seda kordamast. Mitte lihtsalt kiiresti, aga oioioioioioi kui kiiresti!

Igatahes, palju sai puhatud. Muidugi otsustas selle kasuks ka mu (isegi väljavahetud) pliit . Täpselt siis, kui oli aeg kauaoodatud pannkookideks (minu oodatud, Matsi tehtud siis). Lõpptulemus paari tunni pärast oli siiski hea nagu alati!

Pühapäeval käisime Disneylandis (ärge unustage, et täishäälik selle nime teises pooles on /ã/, nii armas), kuhu saime Mari-Liisi endise kolleegi kaudu sisse, superluks! Ülitore oli: käisime rahulikult ringi, sõitsime atraktsioonidega, millega ma ammu esimesel korral Disneylandis ei olnud julenud sõita, kuna nad tegid täispöörde ära (Space Mountain ja Indiana Jones et Temple du Péril). Väga hirmus kohati, aga muidugi samal ajal väga lõbus!

Saime ka teada, et prantsuse keeles on originaalkeeles Goofy ehk meie keeli Kupi ei keegi muu kui Dingo. Nägime teda ka, aga pilti ei teinud.

Sõitsime ka toredal muinasjutumaal paadiga

Aladdini majakeses

Kui seda põhilossi eriti õhtul vaadata, tulevad meelde kõik disnikad, mis lapsepõlves ja nüüd ülikoolipõlveski vaadatud või siis pigem see soe tunne, mis nendega kaasneb. Eriti tore on seda muidugi kellegi erilisega jagada.

tegelikult kokku shoppima.

Need kaks pilti peaks

Enne lahkumist uitasime veel natuke poodides ning käsime kohvikus gigantseid muhvlit söömas.

Šokolaadi

Mustika

Järgmisel päeval ei saanud muidugi külastamata jääda ka Eiffeli torn. Ostsime targalt netist pileti ära, olime ettenähtud kellaajal kohal ning saime naudinguga mööduda tunde järjekorras veetvatest inimestest (sry, aga aus kaup ja mõelge ette). 3. korrusel tuli küll veidi oodata, aga ei olnud hullu, olime niigi võitnud. Käisime ka tipus vetsus.

Palusime neiudel pilti teha nii, et jõgi ka peale jääks.

Kenal päiksepaistelisel päeval, mil selgus, et Prantsusmaa endine kuningapalee (hiljem vangla) on kaks kuud kinni, jalutasime niisama saarekestel ringi ning pidasime minipikniku ilma söögita.

Ostsime netist laevasõidupiletid (hinnaga 8 euri, kohapeal 11.5), lasime need laevas printida, et naasta pooleteise tunni pärast täis kõhuga:

Tüdruk võttis mu telefoni, kus oli ostukood ees ja "printis" pileti.

Nämm. Restoran Tennessee Saint-Germaini bulvaril

Paadisõit
Oli tore, meie tegime mu telefoniga pilti, teised tegid vee kohal iPatjadega.

Ei jõudnud jäädvustada Grand Palais'd

Notre-Dame

31. oktoobril ehk Halloweenil, mida siin ikka väga tõsiselt võetakse – mitte ainult lapsed ei tõmba kostüüme selga, vaid ka tudengid, täiskasvanud, restoranid, kohvikud – olime oodatud Marile külla, kus  ootas ees hunnik eestlasi, lätlane ja tore õhtu. Üks eredamaid hetki oli kõik koos viimase rongi peale jooksmine, et üle jõe mingisse veel avatud kohta tantsima minna. Viimast ei jätkunud meie kahe jaoks kauaks, aga vähemalt kuulsime ära ühe lemmikloo.

Enne veel jõudsin veel näidata Matsule oma osakonna hoonet ning põhikoolimaja. Viimases tegime ka teelt kaasa haaratud kohvi ja hiiglaslike sarvesaiade pausi. Kas ma olen juba siin maininud, et croissant tähendab nii "kasvav" kui "kuusirp/noorkuu" (ingl crescent) ehk siis kasvava kuu kujulisi saiakesi sõime.

Läti tüdruk meisterdas kaunistuse

Käisime Mari-Liisiga kolmekesi kinos, koguni kaks korda, kuna ostsime mingi sooduspiletikaardi, millel oli mitu piletit peal, nii et saime pileti soodsamalt kui lihtsalt ühele filmile osta. Vaatasime "Taken 2" ja "Skyfalli" ning avastasime, et ka suures kinos (mõtlesin, et see on pisikeste Pariisi kinode teema) pole kohanumbreid!!! Mainisime seda ka oma ameeriklasest sõbrale, kellega vahepeal koos lõbusasti aega veetsime (ning kellelt varsti ka mõne lisapildi saab ehk), ent teda antud asjaolu ei häirinud, kuna ka USAs pidavat nii olema. Kui ma tahan head kohta, siis ma OSTAN varem, mitte ei lähe pool tundi varem seisma nagu loll suletud ukse taha, et vaid loetud minutid (kui sedagi) enne reklaamide, mitte seansialgust saali pääseda. FU. See-eest on neil mingid piletiostuautomaadid, mis pole paha süsteem.

Pärast üht kinoõhtut läksime hubasesse Happy Days Dinerisse, piltidelt on veel näha Halloweeni kaunistusi.

Täitsa Bud, Mats on õnnelik

Raske valik

Jee, Banana Split nagu multikates!

Järgneval päeval käisime Roricuga Montmartre'il ja Sacré-Cœuri basiilikas. Künka otsas saime päikseloojangu ka kätte. (pildid tulevad siis hiljem)

Kuna oli vaheaeg ja kõigil oli külalisi või mõni oli üldse Pariisist ära, siis lõpuks laupäeval ehk 3. movembril oli tagumine aeg kutsuda (erasmuse) sõpru külla, et viia mõned näod nimedega kokku. Tulemus oli eriasjaoludel kasin erasmuslaste osas (ainult Jana ja Guido said tulla, kuid ka vara lahkuda), aga vähemalt oli meil Mari-Liisi ja Roricuga väga lõbus. Eriti Led Zeppelini kuulates...

Viimasel õhtul olime oodatud õhtusöögile Lyoni moodi [üritasin kaua sõnastada seda mõtet, aga ikka ei tulnud hea. Lyoni-pärasele, Lyonile omase...?] Mari-Liisi nn Pariisi perekonnaga. Veetsime õhtu väga soojas seltskonnas ülihea toiduga. Hoolimata sellest, et me Matsuga enamasti aru ei saanud, mida räägiti (olin mõelnud koolis kuulates ja erasmuslastega rääkides, et oh, oskan juba üsna hästi, aga emakeelekõnelejate seltsis ei mõiganud ikka mitte midagi. Ja kui arvasin, et sain, siis tõlkisin valesti Matsile ning Mari-Liis parandas mind :D), oli meil siiski tore! Pildistamiseks ei osanud hetke leida.


Pärast õhtusööki jalutasime ka Champs-Élysées' avenüül ning nägime ära võidukaare ning selle "sees" La Defense'i.

Teel õhtusöögile üle ägeda jalakäijate silla

Nagu öeldud oli üks kiire vaheaeg. Liiga kiire. Raske on igapäeva- ja kooliellu naasta. Kuigi siin on kindlasti palju toredat veel ees, siis ei saa salata, et ootan ka jõule juba. Kodus. Matsuga. Ju knõu.





P.S. EIFFEL TOWER!