Kirjutatud kontsentreeritud sündmustest

[UUS JA MUUDETUD! Algselt avaldatud 20. jaanuaril, muudetud 6. veebruaril]
Algav postitus on erakordselt pildivaene ning raskestijälgitav, kuna vahele on jäänud niivõrd pikk paus, aga vähemalt endalegi tuleb need asjad kirja saada. Suur osa on märksõnades, aga katsun ka arusaadavat teksti luua. (ja kui keegi teab täpsemaid reegleid kaldkirja kohta, võiks mulle teada anda, ma olen väga segaduses)

Liisa külastus (23.–28. movember) oli lihtsalt super! Pildid ja emotsioonid või siis killuke mõlemist (pilte algselt 427 ning emotsioone veel rohkemgi) läksid juba mõnda aega tagasi fb-sse. Meenutuseks veel äkki märksõnu: koogid; vein; jalutuskäigud; ooperimaja tiir; huvitav passaaž viimase lähistel; Eau de Paris; kokteilid (ja sinna juurde kuuluvad kärsitud hindudest teenindajad, kes miskipärast kandikutega, mil värsked maasikad ja piparmünt, vahet pidamata ringi käisid); Pariis sajus ning tuledes; Gateau de Scoubidou; loomulikult Family Guy; IT Crowd; Louvre'i pärlid (sh esimesed spiidod, hädas skulptuur, pensieve, naerust pikali skulptuur); Laduré makroonid; väike must jakike ehk Karl Lagerfeldi fotonäitus kuulsustest Coco Chaneli väikse musta jakikesega; 15 sekundit jõuluturgu; Sarkozy-five; kõige ägedamad ruudulised pulmapüksid; Musée du Quay Branly aed ja tuled; Eiffeli torn; väsimatu panoraampildistamine; täiesti tühi tiir Le chien qui fume baari, mis osutus suletuks; Ördög Travelsi ekskursioon päikselisse ja hobusesõbralikku La Maison Lafitte'i ning sealne peidetud nn Kreeka/Itaalia küla, maitsev kohv, pitsapiknik (endiselt tegu novembrilõpuga), mini-Versailles ja -ristirüütlid, kuninglik kemps, peegelpildid, varbakramp, hobuse opilaud, varjupildid, spontaanne Disney Village'i külastus ning jõulutunne; lisaks veel õhtupoolik Mariga; Jardin des Plantes ("taimeaed"); Notre Dame; Le dernier bar avant la fin du monde, vuntsid meil ja vuntsid kelmikal kelneril.

3. detsembril käisime erasmuse organisatsiooniga (EIAP) ka Hôtel de Ville'is ekskursioonil. Giid korrutas la Republique'i kogu aeg uhkelt ja et hoone ehitati kogu Prantsusmaa rahadega kunagi jne, aga ometigi näeb välja nagu koopia ülipeenutsevast ja kalliks maksma läinud Versailles'st, mille vastu justkui peaks vabariik olema... ei tea, natuke naljakas igatahes (üleüldse on seal palju koopiaid ruumidest, treppidest jms). Eks äkki tasakaalustavad seda mõnigad sotsialistlikud maalid põllumeestest ja inimestest, tänu kellele jõuab toit, vein ja šampanja nende söögisaali.

Oluline ning vaimustav osa veel nende raekoja ehitusel on see, et kui praegune hoone valmis 1882. aastal, siis oli seal juba elekter ning telefon sees!

http://www.paris.fr/english/heritage-and-sights/main-sights/hotel-de-ville/rub_8275_stand_34686_port_19140

Vastuvõtusaal, koopia Versailles' lossi peegelsaalist

Sealne lemmikmaal: telefon

Lemmikkuju: "täiesti suvaline tüüp keskajast"

Vahepeal käisime Eliškaga Liibanoni bistroos, kuna mul oli üks voucher mingile suupistetaldrikule, magustoidule ja kir royal'ile. Liibanoni toit pole ikka mulle õnneks. Ega Eliškale.

Üks päev käisime ka Starbucks'is, kus seekord ütlesin juba targalt Catherine oma nimeks, aga kirja pandi Caterine ning Eliška sai Elysée. Detsembris välikohvikus istuda pole muidugi sugugi kehv.

Mikuláš ehk Tšehhi vaste Püha Nikolausile ning belglaste, hollandlaste ja kes veel seda tähistavad rahvustele. Tšehhi kultuurimajas toimunud vastaval üritusel kaunistasime piparkooke, mida võis alles jõuludel süüa, sõime nende kartulisalatit, laulsime veidi ning olime muidu mõnusad. Õhtu algul sai veel väikse paberilipiku, kuhu pidi enda nime kirja panema ning üks iseloomujoon. Paberid läksid loosi ning eesmärgiks oli õhtu jooksul see inimene üles leida. Mina sain õnneks meie endi seltskonnast minu vastas istuva Olivieri, kellele meeldib luule.

Mikuláši piparkoogid jõuluootel

Enne  antud üritust proovisime veel Seine'i ääres tšehhi õllesid, mida Markéta ema talle oli toonud. Õues kõige soojem just ei olnud, aga mina olin täiesti varustatud ning probleeme polnud. Seepärast ei suutnud ma ka kaasa tunda ühele tüdrukule, kes mulle mingi hetk ütles, et ta ei tunne oma sõrmi. Halloo, kindad on selleks! Sõrmikutest oleks tol õhtul täitsa piisanud!

Mikulášilt lahkudes Seine'i kaldal jalutades nägin taaskord, kui ilus on ikka Pariis õhtuti oma tuledes. Ent nagu hiljuti haritud sain tulvat hüüdnimi Tulede linn hoopis seal kunagi kõrges kontsentratsioonis paiknenud intellektuaalidest. Lisaks nägin ka Pariisi FNSi (Friday Night Skate, kuigi, teades prantslasi, on neil kindlasti mingi oma nimi sellele välja mõeldud) rulluisutajaid endast möödumas, liiklusest hetkeks suletud tänavail täitsa kesklinnas. 

Friday Night Skate Pariisi moodi

Tiputa Eiffeli torn

Stiilse londonlasega

Krissu külastus algas neljapäeva õhtul. Märksõnad: avastus, et Eiffeli torn paistab mulle vaat et koju kätte; avasime šampanja, mis ka nädal(aid) hiljem kihises; leidsime stiilse londonlase, kellega ka veidi juttu puhusime; käisime Cité U's peol, kus minu kaasavõetud vihmavari (keeldusin maksmast euri lisaks oma garderoobi minevatele riietele) osutus tõmbenumbriks, erilist tähelepanu sai ta muidugi Rihanna vastava loo ajal, mil näis paslik see isegi avada. Pärast pidu sai veel nalja ja naeru koduteel bussis.

Meelde jäi veel õhtusöök terrassil, teenindajaks humoorikas tudeng.

Krissule lisandusid laupäeval ka Päldu ja Marie. Käisime La Defense'is, kus nägin juhtumisi 2 tuttavat nägu (Pariis on väike, nagu selgub). Meiega hakkas rääkima üks infojagamisaldis onu, kelle jutust kõigest aru ei saanud ning seda ei parandanud ka asjaolu, et ta lõpuks hispaania keelele ümber lülitus.

Sel nädalavahetusel külastasime ka Pompidou keskust, kus oli veidraid-võikaid teoseid (ettehoiatatult küll – enne vastavat saali on silt, et siin võib olla ühtteist häirivat)

Maailma kõige ägedam sõpradega hängimise diivan. Paraku muuseumivara.  Ne pas toucher.

Käisime pitsarestoranis liigfamiliaarset teenindust nautimas ning läksin Helenile vastu, et sealt otse minna Norberti juurde, kus me siis teistega jälle kokku saime ning eestlaste head mainet sälitasime. Sai proovida ka omapärast Liibanoni häälduspäraselt duuduu-šotti, mis koosnes sidrunimahlast, viinast, tabascost ning oliivist. Tore minu jaoks ühekordne kogemus.

Kui teised lahkusid, sai Heleniga palju turistitatud, sh Musée d'Orsay impressionismi ja moe näitus, mida oli rangelt keelatud pildistada, kuigi väga oleks tahtnud. Seetõttu oli neil pakkuda väga kallis ja kaalult raske raamat sest näitusest; või õigemini oli selle raamatu ja sealt loodetava müügitulu tõttu äkki keelatud pildistada...

Meeleolukaid mälestusi on sest detsembri keskpaigast palju, aga kannatus kõike kirja panna aina kahaneb. Niisiis: piiksuv šampanja Mari-Liisi trepil; losside-muinasjuttude näitus; Disneyland (mh osaliselt jäätunud, aga endiselt töötav purskkaev, pilt Lumivalgekesega (!) ning vapustav 20. sünnipäeva erišõu); Soul Shakedown Party vol 2; väike põige Muse'i unustamatule ja kõige vingemale kontserdile, mille ajal Heleni õhtu kenasti sisustatud oli (paremini isegi, kui Vincent Vega seda teha suutnud oleks); jalutuskäigud; Notre Dame'i vitraažid; Sainte Chapelle; koogid; Paris vu par Hollywood...

Kes tunneb ära?

Väljakasvanud loss

Kohe järgmine päev pärast Heleni lahkumist oli EIAP'ga ettenähtud Champagne'i maakonna ekskursioon koos degustatsiooniga. Päris varakult oli vaja teiselpool linna olla ning kuna oli viimane (!) päev mitmekuisest pühapäeva hommikuti toimuvast remonditööst minu liinil, siis sain ka lõpuks asendusbussiga mingid jupid sõita (muidugi polnud bussipeatust märgitud, nii et sain veel seigelda, aga kui selle leidsin, siis oli päris hea meel, et sain nii vara õues olla ning veel bussiga minna, sest muidu ei oleks näinud seda imeilusat hommikutaevast, kui metroo oleks töötanud.

Hommikuvalgus

Hoone ise oli sama arhitekti projekteeritud kui Gare de Lyon Pariisis

Tänapäeval on selleks masinad, aga vanasti keerati kõiki pudeleid regulaarselt käsitsi.

Sette eemalduse hõlbustamiseks seisavad pudelid teise fermentatsiooni ajal metallkorkidega kaetult ning spetsiaalse plastikust settekogujaga korgi all.

Ekskursioon ise oli väga tore, nägime ka, kuidas šampanja valmib ning kus seda algul enne pudelitesse villimist hoitakse (100 000-liitrites kanistrites äkki, kui õigesti mäletan) ja kuulsime ajaloost ja tehnoloogiaarengust jne.

Esimene fermentatsioon

Väike kontrast

Tagasiteel jäi bussinina asfalti kinni, kui künka peal asuvast parklast välja sõitsime. Saime bussist väljuda ning jälgida, kuidas bussijuht end aegamisi sealt välja manööverdas, pärast mida oli näha ka varasemaid busside vms jälgi sealsamas.

Ups, bussinina asfaldis

Järgnev ehk viimane nädal Pariisis enne vaheaega suutsin olla haigena kodus ning naasesin 7., et valmistuda eksamimaratoniks 9.–11., mil oli iga päev üks eksam ning reedel ehk viimasel päeval 2. Tulemused saan postiga Eesti, siin ei teagi, kas saan teada (ei tea, kuidas ega millal). Järgnev nv käisime kahes muuseumis, millest esimeses oli impressionismile aluse pannud Claude Monet' maal "Impressioon. Tõusev päike", väga ilus väiksemapoolne maal. Teises muuseumis (Palais de Tokyo) oli superäge interaktiivne näitus, kus sai nt ühe kuuri ust avades äikest kuulda-näha või teise kuuri ukse avanedes olid järsku tugeva tuule käes!

Kuna jõuludel ei olnud mu Pariisi stuudio tühi, siis sain selle eest  nänni. Tšehhis ei tehta jõuludel ainult piparkooke, vaid ka palju muid küpsiseid.

Jana vihmas

Vihm

"kuivavate" linade vahel

Risuhunnik, mille sees oli käik ning erinevad helid

Kui Tokyo paleesse aga sisenesime, siis tuli läbi murda marssivast rahvamassist, kes avaldasid meelt samasooliste abielude/lapsendamisõiguste vastu. Rõõmsalt, vanad-noored, pered väikeste lastegagi...

Eelmisel korral ununes, et sattusime ka ühele punkrokkbändi kontserdile Rivoli tänava kunstnikemaja galeriis. Maja ise on väga vinge, kuus korrust täis kunsti ja sageli näeb siin-seal ka kunstnikke kas tööhoos või sõpradega veiniklaasi nautimas.   Kontserdid toimuvad tasuta igal nädalavahetusel.  Üldiselt ei tohtinud pilti teha, kui just eraldi märgitud polnud. http://www.59rivoli.org/main.html

Prantsuse punkrokk

Kuus korrust kunsti

Vaip ja põrandaplaadid

Vahepeal käisime Mari-Liisiga ära vaatamas ka filmi "Une Estonienne à Paris", mis ei jätnud suurt muljet kahjuks. Küll oli aga kino peen.

Peen kino

Avastasin, et ülikooli vastas toidupoes on paar mikrokat, kus tudengid poest ostetut soojaks teha saavad. Äge.

Lõppeval nädala märksõnad: Anna eksprompt Pariisi külastus; Eliška ärasaatmispidu; The Great Penguin Bookchase lauamänguõhtu; taaskord voucheriga soodsalt soetatud XXL moules frites (koos lisaportsjoniga "ass frites", labane võibolla, aga lingvistiline, nii et läheb käiku, nagu ka nali payer par carte -> par Kärt, kui mina maksin kaardiga ja teised andsid mulle sula) restokülastus; jäite tõttu suletud Eiffeli torn; siiski avatud Arc de Triomphe; ootamatu, ent väga tore pidžaamapidu; õhtu vinoteegis konservatooriumierasmuslastega (mille käigus kuulsin vaimukat hüüdnime siinsele roosale metrooliinile nr 7, mis sõidab siksakiselt igalt poolt läbi - retarded pig); lumesajud (!!); ning loomulikult pikad jalutuskäigud, et veel nautida seda suursugust linna, mis kogemata on veidi hinge pugenud.

The Great Penguin Bookchase

Üldiselt olen kord lõpumeeleolus, kord naasmisootel, naudin üheaegselt oma aega 28. jaanuarini siin, ent tean ette, et naudin ka kevadsemestrit Tartus. Algaval nädalal näevad vanemad ka mu elamise-olemise ära lõpuks. Lähme kindlasti Dalí näitusele.

Praeguseks on õk vast, millalgi lisanduvad ehk pildidki. Nagu näha, pilte saigi lisatud. Loodetavasti piisavas koguses.


Loomulikult ei ununenud ka magusanurk:

Edasiarendus flanist

Šokolaadivaht sessiks

Kuna jaanuari mahtus veel ühtteist toredat, siis katsun ka sellest kirjutada ning pilte üles saada varsti.