Masqaţ

Nonii!

Aeg puhuda blogilt virtuaalne tolm ning teid kurssi viia oma uute seiklustega!

Olen 23. veebruarist saati mõneks ajaks välismail. Esteks Serbia pealinnas Belgradis (millest pole ka veel kirjutanud) ning nüüd oleme teist nädalat Omaani Sultaniriigi pealinnas Masqaţis ehk Muscatis (nii et saan oma suurepäraselt sünnipäevaks saadud kaardilt veel kaks riigikleepsu eemaldada!). Mats komandeeringus, mina tema lahkusest rõõmsalt kaasas jõlkumas.

Pühapäeval, 13. märtsil hakkasime siis kl 12 Nikola Tesla lennujaamast oma liivakarva – värv, mis on nüüd osa igapäevaelust – lennukiga Abu Dhabi kaudu Muscati poole seiklema. Abu Dhabis tegime oma juba traditsiooniks saanud burgerikuninga peatuse ning kolmveerandtunnise lennu järel maandusimegi uues kodulinnas. Saime valutult oma pagasi kätte, seisime viisa järjekorras, saamaks teada, et selleks on sularaha tarvis, mida meil muidugi veel polnud. Turistid. Meie kaks ja veel üks sularahatu turist suunati siis kõrvalleti juurde, kus kuidagi võimaldati see kaardiga viisa eest tasumine. Järsku oli viisa mitukümmend eurot odavam kui algul öeldi… 30päevase viisaga läksime võidukalt broneeritud rendiautot hankima. Kõigest poole tunni pärast saime siis uhke Chevrolet Malibu, kuna broneeritud tagasihoidlikum mudel oli juba kellelegi väljastatud. Sõitsime koos vastu ja kaasa tulnud serblastega elamurajooni, kus pidime resideeruma järgnevail nädalail. Oli räägitud, et ööbime ühe omaanlasest töökaaslase majas, aga kohale jõudes selgus, et majauks oli küll lahti, aga väravad olid kinni ning telefonile ta ei vastanud, nii et seiklesime keskööl dokumentidega võõras linnas mitme Matsi kolleegidele renditud villa vahet (uksi siin harilikult ei lukustata, kuritegevust polevat üldse), otsides vaba tuba, kus oleks ka voodiriideid jms. Õnneks võttis ühes kolmandas villas ärkvel olev eestlasest kolleeg meid oma tiiva alla, andis meile padjad-linad ning saime vähemalt esimeseks ööks oma toa ja magama.

Vaade 3. korruse rõdult

Mulle meeldib meie elutoa diivanikomplekt – nii palju sõpru mahuks ühte ringi istuma!

Kuna esimesel õhtul oli üleval vaid üks majaelanik, teised kaks juba magasid, teadmata meie olemasolust midagi, siis ma, maganud reisi- ja ajavaheväsimuse välja ning jäänud veel mõneks ajaks koju diivanile toibuma, sain esimesena koju tulnud majakaaslast oma optimistliku terega üllatada ja viia ta kurssi olukorraga, et nende majja sadas keset ööd veel kaks eestlast sisse.

Järgmistel päevadel ei viitsinud me enam kolima hakata ka, kuna paarismaja teises osas on toredad kolleegid Bukaresti ja Belgradi kontoritest ning saame nendega õhtuti lisaks linna avastamisele ka katusel istuda, jutustada ning tõusvaid-maanduvaid lennukeid vaadelda.

Nagu mainitud, on Omaan sultaniriik. Sultan näikse olevat palavalt armastatud riigipea, kuna ehitas mõnekümne aastaga üles kõrbe- ja kaluririigi praeguseks rikkaks naftariigiks. Joogivesi on sama hinnaga kui kütus, isegi sutsu kallim (ehk teisisõnu on tegelikult kütus sama odav kui vesi). Omaanlased on pigem jõukad, Muscatis on pea ainsaks liiklusvahendiks auto, kuna vahemaad on kümnete kilomeetrite pikkused ning bussidest ei teata suurt midagi (mõni liin siiski sügisel tekitati, hoolimata taksojuhtide vastuseisust) – tuleb oma euroopalik roheline mõtteviis mõneks ajaks alla suruda (jäätmete sortimist ka pole). Kõnniteid naljalt ei leia, ent sellegipoolest näeb jalgsi või rattaga liikumas põhiliselt hindusid. Eks vanalinnas vast on rohkem kõnniteid, lähen täna vaatama.

Välja minnes tundub vahepeal, et oleks hoopis USAsse sattunud, kuna eelkõige torkavad silma sealsed poodide ja kohvikute ketid (sarjadest-filmidest nähtud Baskin-Robbins nt, pole veel proovinud). Ametlik keel araabia keel, usk islam (siiski väidetavalt on naised-mehed siin enam-vähem võrdsed: palgad, juhiload, õigused), palju on Indiast, Bangladeshist ja mujalt Aasiast võõrtööjõudu, eelkõige teenindussektoris, ehituses jne… eks guugeldage :)

Siit leiab kindlasti objektiivset informatsiooni Omaani kohta:

CIA

BBC

Omantourism

Kiri sussi sees lubab, et tegu pole seanahaga

Kui jääda pärast päikeseloojangut katusele istuma, siis kl 18 paiku hakkab kõlama eri ilmakaartest kutsed palvusele, mis tekitab õhtuhämaruses kuidagi müstilise õhkkonna. Välisukse trepil filmitud videost ei kandu see müstilisus edasi, ent saab ehk vähemasti aimu, kuidas kõlab kutse palvusele (üks versioon vähemalt).

Mõni hetk enne palvust. Vaade katuselt, pühendusega Kadrile.

Kuigi tõmbasime Omaanis orienteerumiseks Nokia loodud HERE rakenduse, kust saab alla laadida riikide kaarte, mida ka ilma netita kasutada saab, ei ole ma erinevatel asjaoludel tegelikult veel üliaktiivselt ringi käinud (loe: sõitnud). See-eest esimesel nädalal nägime ära The Wave'i ehk pigem expatidele suunatud rajooni, kus on kohvikuid, promenaad, rand, väike jahisadam. Ühel õhtul käisin ka ühel teisel rannapromenaadil jalutamas. Rannas mängisid mehed jalgpalli, siin-seal oli ka paar naist ning promenaadi kõrval uhkeldati oma sportautodega. Tagasiteel kuulasin BBC raadiost NASA saadet.

Taamal on aimata ka mägesid, mis Muscatit läbivad ja ümbritsevad

Ühel päeval sain majakaaslaselt küüti ning käisime ka jahu ning eksootilisi puuvilju ostmas. Poes oli aedviljade-puuviljade valik VÄGA lai, poolte asjadega ei oskaks loomulikult midagi peale hakata, seega esialgu ostsin mingeid pisikesi pakse banaane (pärast selgus, et need on vist ikka pigem küpsetamiseks, kuna on päris kõvad, aga samas üsna maitsvad), mangot (ka erinevate mangode valik oli seal kirju), papaiat, melonit… Ise ei pidanud kaaluma, selleks istusid kaks neiut kaalude taga ning kaalusid jutti kogu su korvisisu ära.

Nädalavahetuse hommikusöök. Proovin ikka igapäevaselt mahlapressi rakendada.

Pärast poodi näitas majakaaslane mulle saatkondade piirkonnas asuvat randa, mis osutus ühtlasi järgmisel õhtul Armastajate tee otsas asuvaks rannaks, millest veel juttu allpool. Sain esimest korda jalad vette panna. Jumalik.

Kauguses paistab üks kivi, mida tahaks lähemalt ka näha

Ahjaa, nädalavahetus on Omaanis reede-laupäev. Seega neljapäeva õhtuti saavad osad Matsi töökaaslased kokku Dolphin Village'is, kus on lisaks kallitele elumajadele ka hotell, restoran, baar ja bassein. Parafraseeridues klassikuid, kui meie Matsiga Dolphinisse jõudsime, oli bassein juba suletud. Neljapäevane kohtumispaik on valitud selle järgi, et mõni elab seal ning baarist saab alkoholi*. Õlu oli päris kallis ja suvaline, nii et vaatasin hoopis, mis kokteile nad pakuvad. Baarmen nägi mu otsustusvõimetust ning pakkus enda signature jooki, päris maitsev oli (ja odavam kui õlu). Kui me hiljem teist kokteili proovisime mu jaoks leida, siis soovitas ta järgmiseks korraks hoopis shotti. Ütlesin, et see väga ei kutsu, mispeale ta ütles: "Wait!" ja tegi mulle prooviks väikse ajuverejooksunimelise shoti, mille tekstuur oli natuke ilge, aga maitse hea. See oli tasuta.

*Muidu ei ole alkoholi väga saada Omaanis. Meid Matsiga see ei heiduta, aga mõned expatid viitsivad isegi alkoholiostu luba taotleda. Kui aastaid siin elad, miks mitte. Alkoholipoed on osavalt peidetud, pole veel ühtegi näinud.

Reedel käisime Wave'i rannas. Vesi on isegi veel jahutav, kuna nüüd alles hakkab kuumakraade kruttima, juulis pidavat 40–50 ümber kraadiklaas näitama, aga nii kauaks me siia ei jää. 

Õhtul sõitsime naabritega ühe mäe otsa vaateplatvormile. Seejärel läksimegi randa, mis oli Armastajate tee otsas ning lootsime sealt miskit süüa ka leida. Kohapeal küpsetati vardas loomaliha, kana, krevette, kalmaari (üks 4–5 väikse lihatükiga varras maksis alla euro äkki), millest kõhtu täis ei saanud, aga kogenud kohalike pealt oli näha, et nad ostsid neid vardaid juba kaasa võetud toidule lisaks… Sestap läksime koduteel veel läbi Türgi söögikohast, kus suupistetaldrikuga tuli kaasa üle meetri pikkune värske leib, millest ei taibanud piisavalt kiiresti pilti teha, aga küll sinna veel satume, siis lisan pildi ka.

Kaks minaretti (mitte meie) kuuluvad suurele mošeele (läheb varsti külastamisele!)

Laupäeval kutsus rumeenlannast naaber nn serblaste randa (tõenäoselt serblastest kolleegide ristitud), mis asub meist tubli mitmekümne km kaugusel – saime tema 2013. aastast Muscatis elanud kolleegi džiibiga küüti. Selgus, et rand oli korralikum kui Wave'is: sissepääsutasuga, rannatoolidega, väikse rannakohvikuga, seega ees ootasid vaid rannapaljad valged inimesed. Sain isegi ühe rumeenlase maski laenata ja snorgeldada pisut. Snorgeldada enda moodi ehk vaid pinnakihis uudistades (vältimaks sügavamal kellegi vastu minemist-häirimist (merisiilid, korallid) ja oma juba kaks korda katki läinud kõrvakile torkimist). Kuna vesi oli siinses mõistes veel jahe, siis oli kalade valik tagasihoidlik, aga mina jäin igatahes väga rahule. Siin-seal sain kellestki kõrvetada vee all, aga ainult sutsu, ei midagi hullu. Mõnus rannapäev!

Serblaste rand

Sultani jaht

Tähelepanuta ei ole jäänud ka maiustusrubriik: pühapäeval tegin sidrunikooki. Topeltkoguse ehk 8 muna ja 8 munakollasega. Retsept siin. Taina tegemiseks pidi või koos teiste koostiosadega (peale jahu) ahju panema 15–20 minutiks, esimest korda kohtasin sellist viisi.

Tarte au citron

Maapähklivõi-šokolaadi ampsu ja jääkohvi paus teel randa

Eile ehk esmaspäeval seiklesin Matsi töökoha juurde Ruwi linnaosas, et sultani paleed vaatama minna. Sõitsin vaid paaril korral valesti. Teed on siin head: kuna vahemaad on pikad, siis läbivad linna ka kiirteed, nii et linna teise otsa jõuab üsna kiiresti kohale.
Sultani palee ja selle aiad olid vapustavad. Sisse ei saanud muidugi, sest ta ikkagi elab seal, aga ka värava tagant nägi hoolitsetud aeda ja vägevat paleed. Lisaks nägi kaljunukkidel Portugali kolonisatsioonist maha jäänud kindlustusi ja kahuritorne, mida kahjuks palee kõrval vaatama ei pääsenud, aga avastasime tagasiteel, et mujal õnneks pääseb. Portugallased olla jõudnud need kaitserajatised küll ehitada, aga sisemaale rohkem vallutada ei jõutud. Vist. Veel pilte ja infot siin ja siin.

Portugali kolonisatsiooni meenutavad tornikesed

Sultan, kas oled kodus?

Jäljed portugallastest

Oh, aga ongi praeguseks kõik ju! Katsun edaspidigi pilte teha ja teid kursis hoida. Elu nagu unenäos või filmis, ei suuda oma õnne uskuda! Lõpetuseks tsiteerin diivanipatja:

xoxoxo, sebrad!