Poolteist nädalat Pariisis

Nii, neljas üritus postitada (alustasin selle kirjutamist juba eelmisel neljapäeval), usun, et kõige targem otsus on panna hulganisti pilte üles, siis ei pea mina eepost kirjutama ja on teil ka lihtsam:

1. päev
Saime kokku Pauliga, otsisime igavesti – kuna oli lõunaaeg ning siin võtavad inimesed seda väga tõsiselt – vaba lauaga välikohvikut, kus teha väike drink ja näks. Sellal otsisid Päldu ja Marie parkimiskohta (märkus: kui tulete kunagi Pariisi autoga, ärge sellega kesklinna naljalt tulge; mitte ainult parkimiskoha, aga just liiklusummikute tõttu). Kui nad lõpuks meieni jõudsid, selgus, et olime istunud maha kohta, kus PEAB sööma. Arusaadav, aga harjumatu. Mina olin söögi tellimisest kuidagi pääsenud, võtnud lihtsalt huvitavana tundunud Kir au sauvignoni ja samal ajal nõustunud millegagi, mida onu mulle selle tellimuse peale ütles, mis, nagu hiljem selgus, oli vist pakkumine, et ta toob lisasaiu ja marineeritud kurgikesi, kuna Paul tellis vorsti. Väga maitsev vahepala.

2. päev

Käisime Päldu ja Mariega niisama ringi ja nad tutvustasid mulle ägedad poodi MUJI, kus oli nii riiete osa kui kirjatarbete-patjade-karpide-küünalde-jne osa. Mõnusad pehmed toonid ja tore atmosfäär.

MUJI

Nautisime ka niisama laupäeva kanali ääres, pidasime piknikut Marie valmistatud  maitsvate võikudega ja käisime kellegi soovitatud kohvikus "Okay", kus avastasin, et Cafe noisette ei ole magus pähklimaitseline kohv, vaid lihtsalt pähklisuurune annus seda  virgutavat jooki. Elu õpetab.

Õhtu hakul nautisime kohalikku veini ja suupisteid. Sinihallitusjuust on tegelikult Šveitsist.

Kapis oli üks lõbus pokaal pidulikumaks puhuks

Hiljem suundusime Mari-Liisuga La Défensi,

Udune La Défense (luban õppida fokuseerimist ehk fookustamist)

kus pidi toimuma erinevaid üritusi, sh akrobaatide šõu mingil huvitaval kaadervärgil, mis aeg-ajalt keerles aeglaselt ning mida nad vahepeal osaliselt lahti kruvisid, et saaks veelgi enam trikke teha. Väga osavad ja tugevad inimesed, aga üsna veider süžee...

Akrobaadid kiiguvad üksteise küljes

3. päev
Mõtlesime, et uudistame minu hoodi ka natuke ning läksime kaema Château de Vincennes'i:

Seejärel asusid Marie ja Päldu teele ning jäin Mari-Liisi ootama. Meie tõime talle Eestist asju ning tema tõi mulle Interneti. Pariisis on küll pea igal pool vist tasuta avalik nett (isegi kaks), aga nende jaoks on vaja aeg-ajalt kasutajanime ja parooli vahetada (või isegi paar korda nädalas Sfr puhul, Free puhul pole veel siiani kordagi pidanud vahetama) ning Mari-Liis tõigi mulle need andmed. Nimelt on FB-s selle tarbeks väga tore leht, kus inimesed lahkelt oma kasutajanimesid-paroole jagavad. Kõlab kõik hästi, aga paraku ühenduse tase kõigub ja skaipimiseks on see üsna aeglane, nii et tuleb vist mingi hetk ikkagi oma Internet hankida.

Mari-Liisiga viisime tema asjad ära ja käisime ühe projekti raames rahvusraamatukogu pildistamas:

Rahvusraamatukogu oma kahe lahtisi raamatuid jäljendava torniga

Suundusime ka Bercy parki, kus oli lõpule jõudmas mingi anime ja muude naksitrallide (ainult heas mõttes; ning seal oli lisaks igasugu haldjaid ja printsesse ja tibusid) üritus. Taipasin muidugi liiga hilja kostümeeritud tegelasi pildistada, 

aga üks Tokyo tänavatele sobiv kostüüm õnnestus ikkagi jäädvustada

Kodu

Põhipõhjus, miks esimene postitus Pariisist venis, oli asjaolu, et mul oli koduga suurpuhastusplaanid, mis vaid osaliselt õnnestusid. Tahtsin korterist pildistada enne-pärast variante, kuna ideaalis oleks see projekt hõlmanud ka seinte (ja lae?) pesemist, millele (vähemalt seniks) lõin siiski käega. Ma pole kunagi nii põhjalikult üürikorterit koristanud, aga mõned kohad on no nii räämas. Eellugu: siin elas umbes poolteist aastat tagasi üks inglasest inglise keele õpetaja, kes ei teinud kunagi aknaid lahti ja suitsetas toas. Väike illustratsioon: http://imgur.com/loOhX. Nämm. Enne teda oli tehtud värske remont, sh värvitud seinu. Pärast inglase lahkumist pidi  vaene korteriomanik põhjaliku küürimise tegema, aga ühtteist on veel tahmane/kollane. See ei ole etteheide, see kõik on  lihtsalt observatsioon, mul ei ole midagi kurta, sest muidu on kodu täitsa kena, korruse mõistes tänavaga samal tasemel, nii et kui siin poleks aknaluuke, mida ööseks kinni panna, siis oleks üsna kõhe. Ei, tegelikult on mu hood väga rahulik ja turvaline. Tädikesed koertega, noored pered ning pintsaklipslased on tavapärased aknast (mitte akna alt) möödujad.

Mõned klõpsud kodust, mille hulka ikkagi mõni enne-pärast pilt sattus:

Köögiakna ventilaator enne

ja pärast (ja see ei ole ka veel päris puhas)

Köök vana ja aeglase pliidiga

ja rasvaselt tolmuse kapipealsega

Köök uue pliidi ja

puhta kapipealsega (nüüd tuleb aga seina mustus esile...)

(kes ei tea, mis on rasvane tolm, siis minge kööki ja uudistage oma kõrgeid kapipealseid. Mõnus, kas pole?)

Poleks ise selle peale tulnud, et panna tugitooli katteks tekikott

küll aga oli kiusatus seda kohendada

Minu hädaabi külaliste padjad ja superlambavillatekk

Kõik mu riided ja pea kuulikindel aken

Minu linad jee!

Kena vaade aknast. Mu tänav on puistee.

Kodupoes ja hüpermarketis on digitaalsed hinnasildid, päris spets

Kool

Neljapäeval, 13. septembril üritasin registreerida end kursustele, järjekord oli aga liiga pikk ning naasin täna. Tegelikult läks mul esimesel korral palju aega õige kabineti leidmiseks, kuna otsisin salle 381 valest kohast. See on ju ilmselge, et 381 asub selles koridoris, mille alguses on silt 385 kuni 398. Täna oli aga keegi selle vea juba professionaalselt parandanud. 

Kui eelmisel nädalal võttis koordinaatoritädi inimesi ükshaaval oma kabinetis vastu, siis täna oli ta taibanud kolida selle tarbeks ühte klassiruumi, kus sai korraga end ainetele registreerida mitu inimest. 

Ainetele registreerimise järjekord eelmisel nädalal (sellistel neidudel on oma rüü all sageli tavalised teksad ja ketsid)

Ainetele registreerimine näeb välja selline: (tõenäoliselt saavad mitmenda aasta üliõpilased ja mitteerasmuslased seda ka netis teha, aga ma ei oleks selles liiga kindel, kuna seal oli kohalikkegi täitmas avaldusi) saad koordinaatorilt vastava(te) eriala(de) raamatukese(d), kus on siis kõik kursused kirjas, ja kollase lehe ning kukud ainetele registreerima:

Regamine

Koolitee möödub põhiliselt kahel metrooliinil: 1 ja 7. Metroo on väga kiire ja mugav. Koolitee on umbes pooletunnine, mis on Pariisi kohta väga hea.

Pildil tüüpiline vaatepilt metroos: noored-vanemad telefonides. Pildi udusus sümboliseerib metroo kiirust.

Tegin täna ka pilti sellest koolimajast, kus homme algab 9-päevane prantsuse keele intensiivkursus ning kus oli ka vastuvõtu- ja infopäev. Ega ta eriline ei ole, aga natuke rohelust  ümberringi, sh Roheline Kohvik  annavad hoonele palju juurde.

Muidu suvaline korterelamu kooli vastas, aga rõdudel olevad taimed teevad tast  toreada vaatepildi :)

Reedel mõtlesin, et uurin aegsasti ka oma teaduskonna hoonet ehk siis lingvistika osakonda, mis asub viimati mainitud hoonest 20 mintsa kaugusel, kui rahulikult võtta. Teel aga ei saanud  külastamata jätta üht peent kondiitriäri, kust soetasin endale ka soodsalt kaks macaroni.

Spekuloosi ja pistaatsia macaronid

Pean tunnistama, et keeleteaduse osakonna välimus on mulle rohkem meelt mööda. Aga sisu ju loeb, nii et eks paistab, mis semestri jooksul saama hakkab.

Kuna olin niigi vähe turistitanud, siis otsutasin vaadata ka, kuhu antud tänav viib ning avastasin toreda silla 

ja kena kiriku. Kuulus vist. Ma ei tea, palju turiste pildistas seda igatahes.

Muu
Neljapäeval saime kokku ka Kaspariga, kellega tegime sõna otseses mõttes väikse kohvi ning muhvli.

Kohvipaus Stravinski purskkaevude kõrval

Seejärel jalutasime rahulikult ooperimajani, kuhu Kaspar pärast ka üht tükki nautima läks. Ooperimaja kõrval oli ka soliidne kohvik, kust sai (vähemalt püstijalu seistes ja mitte lauast tellides) 1 euro eest hea kohvi.

Erasmuslastega käisime reedel ehk 14ndal Montparnasse'i tornis,

Tour de Montparnasse

mille tipust ehk nii 200 m kõrguselt avanes hea vaade Pariisile. Naljakal kombel nägin alles siis (ehk nädal aega pärast Pariisi jõudmist) esimest korda Eiffeli torni oma seekordse siinviibimise ajal.

Le weekend

Laupäeval õhtul sain kokku Gina ja Inesiga (küll detailid tulevad, hetkel tahaks lihtsalt edukalt blogipostitusega ühele poole saada). Algul jalutasime niisama Bastille' ümbruses ringi ning lõpuks valisime baari, kus – nagu pea igalpool mujal –  oli happy hour ehk siis kokteilid poole hinnaga, jõudsin ühe Mojito In Love'i juua. See erines siis tavalisest suure hulga marjadega, mis sinna lisatud olid  – väga maitsev.

Peale seda oli kokku lepitud rendez-vous Mari-Liisuga baaris, kus töötab M-L Eesti sõbranna. Istusime õues diivanil. Ilm ei olnud ülisoe, aga miskipärast oli õues hilja õhtul istuda enam-vähem ka mulle külmavaresele. Ühel hetkel üllatas M-L sõbranna meid sellega, et tegi pausi, istus meie juurde maha suupistevalikuga ning soovitas tungivalt ka meil süüa. Meeldiv, väga meeldiv.

Pühapäeval oli erasmuslastega brunch: kõik võtsid ühtteist süüa-juua ja siis jagati seda omavahel. Oli tore. Oma senistele tutvustele Hispaaniast, Itaaliast, Kreekast, Tšehhist ja Saksamaalt sain lisada Argentiina, Poola ja Kanada omad.

Postituse lõpetuseks tahaksin tänada oma perekonda, kelle kaasabita ma nii kaugele ei oleks jõudnud! Ja aitäh, Päldu ja Marie, et te mul kolimise võimalikult lihtsaks tegite ning oma kodu minuga pea kaks nädalat jagasite! Ja, Matsu, kuigi sind saab ka perekonna hulka lugeda, siis aitäh sulle eraldi, et teed mul siin olemise kergemaks oma toetuse ja õigete sõnadega.

Kirjutage mulle ja tulge külla!
2 Rue Georges Huchon
94300 Vincennes (ärge laske linnanimel end eksitada, olen siiski Pariisi vahetus läheduses :D)