Saturday, September 1, 2012

Aafrika muuseum

Üleeile käisime Brüsseli lähistel Aafrika muuseumis (Kuninglikus Kesk-Aafrika muuseumis), mille kallal hakatakse järgmise aasta keskpaigas suuri renoveerimistöid teostama. Praegu oli väljas nende silmis väga väike osa oma kollektsioonist, aga mulle jäi sellegipoolest silma tohutult palju valge kolonisaatorist jahimehe (teate küll neid heledates riietes mütsikestega mehi, nagu Tintingi http://i52.tinypic.com/msozz7.png) trofeesid ja topiseid, mille kohta oli ikka aeg-ajalt siltidel ja audiogiidis mainitud, et kõiki saab kasutada ja kasutatakse teadlaste ja üliõpilaste uurimustes. Mul ei ole kunagi midagi topiste vastu olnud (olen muretult käinud Eesti  Loodusmuuseumis ja TÜ Loodusmuuseumis), alati on olnud huvitav neid uudistada, aga poole Aafrika muuseumi külastuse pealt hakkas kõhe küll, kui näha tervet ruumitäit antiloopide koljusid, elevantide koljusid, topisena mitut kaelkirjakut, elevanti, ahviperekondi, koos sarvedega ning kõige tipuks pisikest lõvikutsikat. Kui tänapäeval saab neid endiselt kasutada teadustöös, siis vaevalt, et tollal kolonisaatorid just sel eesmärgil ja kontrollitult küttisid... Aga jällegi  positiivset: tänapäeval kasutatakse kunagi muuseumi eksponaatide hulgas olnud ninasarviku sarvi tollis salaküttide saagi kindlaks tegemiseks.
[Ahjaa, vahepeal vaatasin viimast "Futurama" osa, mis on juhtumisi üsna jahipidamise teemasse.]

Igatahes, oli siiski huvitav ja hariv muuseumikülastus. Nt sain teada konnast, keda kasutati kunagi rasedustestina http://www.slate.com/articles/news_and_politics/explainer/2006/01/the_amphibian_pregnancy_test.html. Ahjaa, suur osa eksponaate, sh näidis antud konnast alkoholipudelis,  olid üle 100 aastat vanad! Mõned pudeliloomad olid üsna kahvatud ka, aga siiski ühes tükis. Veel sain teada, et ka Aafrikas esineb puuke:

Puugid 
ja muid ilusaid loomi:



Ühes kohas oli kirjas, et on levinud kuuldused, et kuskil muuseumis olla ka inimtopiseid, aga see olevat (ega ma ju ei saa ka kindlalt öelda, eks ole) siiski müüt. Küll peaks aga kuskil asetsema paar muumiat, aga seal, kus oli kiri eelneva infoga, ei olnud nad küll välja pandud.

Üks sektsioon oli pühendatud ka Belgia Kongole, koloniseerimisele, inimeste ekspluateerimisele ja et pärast seda koloniaalajastut on Belgia ikka aidanud ja toetanud neid. Kuigi minu arvates on isegi hästi, et põhiline oli mainitud ja et Belgia üldse tunnistab oma väärtegusid Kesk-Aafrikas, siis samas ülemäära palju täpsemat infot vist tõesti ei olnud, nõustudes Päldu ja Mariega, kes teavad rohkem (poliit)ajaloost ning oleks tahtnud näha rohkem infot tapmiste jms kohta. Nt oli küll välja toodud kuningas Leopold II teoreetiline [T] meetod veendumaks, et kuule ei raisata niisama, vaid et inimesi ikka sureb ka, ent ei olnud lisatud praktika [P], mis on olemas nt Yale'i ülikooli genotsiidi õpingute programmi netilehel:
[T] To prove the success of their patrols, soldiers were ordered to cut off and bring back
dead victims’ right hands as proof that they had not wasted their bullets. [P] If their shots missed their targets or if they used cartridges on big game, soldiers would cut off the hands of the living and wounded to meet their quotas.
 (
http://www.yale.edu/gsp/colonial/belgian_congo/index.html kaudu viidatud allikale Ewans, Martin. European Atrocity, African Catastrophe: Leopold II, the Congo Free State and its Aftermath. RoutledgeCurzon, New York, 2002.) Ülikool on mulle õpetanud viitamise tähtsust, nagu selgub. 

Aga, nagu ma juba ütlesin, siis nagu ikka endiste kolooniatega tehakse, siis ka Belgia toetab ja putitab Kongo majandust ning muuseumiski oli toodud igasugu majanduskasvu- ja finantsabigraafikuid ning sõbralikke käesurumispilte. Kõik see on muidugi väga lihtsustatult öeldud, aga üldpilt on vast selline. Ma loodan, et olen asjadest õigesti aru saanud.

Jätkuvalt on ilus ilm. Ja eile tegin küpsisetorti.

Ja enne unustasin lisada, et ma ei tea, kas pole sellisest kultuuridevahelisest erinevusest teadlik, aga kui vastasin ükspäev Pariisi ülikooli koordinaatori kirjale, kus ta saatis skännituna kinnitatud õppelepingu (kes ei tea, siis TÜ'l on vaja originaaldokumenti paberkandjal, et õpilast vahetusõpilaseks vormistada), et kas ta pani selle posti ka (et ma ei küsiks lollina seda talt kohapeal alles 11. septembril), siis vastusena tuli ülejärgmisel päeval meil sisuga "NON". Naljakas.

10 comments:

  1. Alguse kohta oled ju küll täitsa tubli blogi kirjutada! Juba 2 postitust:)

    Btw, lepingu osas on ilmselt parem kui ise posti paned. Jumal teab kuhu ja kas see muidu kohale jõuab:D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Tubli on ikka hea olla. Ja lepingu tõenäoliselt paneks posti ise küll, aga mind naerutab endiselt see ilma lisasõnade ja kirjavahemärkideta NON. Või kirjutatagu siis esimeses meiliski, et siin on skännituna, posti panemiseks tulge ise järele (saan aru, et see on ikkagi standardne värk, et originaali on vaja).

      Delete
    2. Äkki nad vaatasid, et, ahh, see Eestist, seal ei ole midagi paberkandjal. Or so we've heard:D

      Delete
    3. :D Eks ma natuke imestan ise ka, et TÜ-le ei piisa skännitud versioonist...

      Delete
  2. Fantastiline lugemine, raudselt tahan ka kunagi sinna muuseumi minna. Kas siis su vennaga, kellel endiselt on kickass hüüdnimi või siis omapäi. Ja pealegi Luipaardi koljut tahaks ka oma silmadega ära kaeda :)

    Soovin edu, tervitan ja ootan huviga edaspidiseid seiklusi.

    Sander, väikese saare pealt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Szandor (miks sa seda hüüdnime ei kasuta? Kui keegi sind nii kutsub, siis peaks alati järgnema välgusähvatus ja paar madalat dramaatilist nooti)!

      Edu läheb vaja ja seiklused tulevad kindlasti ka!

      Delete
  3. Nii põnev ja hariv ülevaade. Väga kihvt, jätka samas vaimus! Tahan iga hommik midagi kohvi kõrvale lugeda!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Nii palju kiitusi, katsun mitte ära harjuda.

      Delete
  4. Selles muuseumis õnnestus mul ära käia alles oma Belgia-aasta lõpus ja tore on, et ma sinna ikka jõudsin! Mulle imponeeris väga maja ise ja loomulikult ta asukoht - trammiga läbi metsa kihutades tundsin end nagu mingis Jaapani animes.
    Muuseumist endast on mul aga kõige elavamalt meeles elevantjala tõbi, mille tagajärjel muutuvad inimese jalad elevandi omade sarnaseks!
    http://www.toxicinfo.org/disease/elephant-feet-disease-filariasis-or-elephantiasis.html
    Selle peale võib lugeda ka Marie Darrieussecqi romaani "Sigadus", kus üks naine muutub seaks (pr. k "Truismes") :)
    Aga egas muud kui et jätka oma toreda blogi pidamist ja söö siis enne Pariisi minekut kõht Belgia vahvlitest täis!
    Bisous!
    Reeli

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, see elevantjala tõbi tundus tõesti päris jube!
      Huvitav, kas seda Darrieussecqui raamatut võib leida ka Pariisis ülikooli raamatukogus... Eks näis.
      Jätkan ja söön! Ja speculoose võtan äkki kaasagi.
      Bisous!

      Delete