5 päeva suppi ja piknikud

Kuna lihavalik mu kodupoes pole eriti lai ja mis on, on kallis, siis soetasin lõpuks soodsalt mõned kanakoiva(otsa)d, millest tegin suppi, mis osutus lillaks ühepajatoiduks (tegin punase kapsaga) ja jäi mu menüüsse terveks koolinädalaks, kuna ei ole harjunud ühele  ega ka üheks päevaks süüa tegema. Maitse oli aga ka viimasel päeval hea.

Piknikke on siin erasmuslastele  nii ametlikult kui ka mitteametlikult korraldatud üsna mitu. Ühest oli natuke juttu eelmises postituses, teisel käisime kolmapäeval, kui oli "Prantsuse piknik", kus olid kõik prantsuse stereotüübid oodatud. Korraldajal on siin tumedal pildil ka peas barett ja seljas triibuline särk.  Kaasas muidugi baguette, juust, vein, pisikesed marineeritud kurgikesed jne.

Organisaator andmas prantsuse žargooni loengut

Kolmas piknik oli laupäeval, kui istusime siis mitteametlikult mõne erasmuslasega Luksemburgi aias, kus oli tohutult kena. Kuna vähemalt sel alal, kus meie olime, oli murul viibimine keelatud, siis oli seal palju toole ja pinke, kus istuda ja nautida kaugusest seda ilusat muru, kauneid lilli ja ka tiiki, kus oma purjekaid ujutati:

Hetkel veel neljakesi, hiljem liitusid kolm hispaanlannat

Kui mina olin kohale tulnud oma kahe juustuga, mida ka eelnevalt piknikulistele FB-s ütlesin, lisades, et keegi võib tuua siis baguette'i jms, siis Kreeka tüdruk Gina otsustas tuua KÕIK muu, sh ka veel juustu. Kõige huvitavam oli aga tema viis kreppide söömiseks. Nimelt meeldib kreeklastele panna pannkookide vahele kõiksugu asju. Eks ka meil ju. Aga Kreekas pannakse lisaks Nutellale ja banaanidele, mis meil tunduks veel loogiline kooslus, ka küpsisepuru! Uskomatonta!

Krepid kreeklaste moodi.

Tore piknik igatahes. Nii meelirahustav, et unustasime lausa näitusele "Pariis läbi Hollywoodi silmade" minna! Nimelt on Pariis kõige enam Hollywoodi filmides kujutatud linn väljaspool USA (üle 800 korra alates 196ondatest). Näitus on tegelikult küll 15. detsembrini avatud, aga siin on nii palju näitusi-sündmusi, et võiks ju juba algust teha. Nt on viimase paari päeva jooksul jäänud metroo ajakirjadest ja plakatitelt silma veel "Norma Jeanist Marilyn Monroeni" (kuni 30. dets), juuste näitus (soengud, nende tähendus, olulisus jne läbi aegade) kuni 6. oktoobrini ja palju muud.

Teel piknikult ära enne kella 18 (lõppsihtpunktiks  La Defense, kus pidi ilutulestiku lastama kl 21) nägime Bonaparte'i tänaval Ungari instituuti. Tüdrukud tegid selle istuva tüdrukuga (autoriks Ungari skulptor Andras Lapis: http://parisdansmonoeilen.weebly.com/2/post/2012/05/sous-le-chapeau-by-andra-lapis.html) pilti, aga mulle pakkus isegi rohkem rõõmu sugulusrahva instituudi nägemine.

Ungari Instituut

Seejärel komistasime otsa ühele loomulikult põhiliselt Apple'i toodetele suunatud (nagu pea kõik siin, kõik reklaamid, internetisoodukad jne jne) poele. Kuigi seal oli Blackberryde ja massiivsete Samsungi nutitelefonide katteid, siis minu telefonist ei oldud midagi kuuldud (juba teine kord telefonidega seotud poes ei tea keegi midagi minu Samsung Galaxy Wonderist ehk selle aasta mudelist). Vähemalt oli silmailu ja -valu.

Džungel teisel korrusel

Pariisi kaunite kunstide kooli ees

Mitte üldse paha vaatega korter, ma kujutan ette...

Õhtune ilutulestiku, valguse, muusika ja animatsiooni vaatemäng oli lihtsalt suurepärane! Kuna minu telefon hakkas tühjaks saama, siis ma väga palju pilti ja videoid teha ei julgenud, küll aga katsun äkki oma Tšehhi sõbrannalt Eliškalt küsida tema fotokaga filmitut natuke, sest seal tõesti oli ägedaid optilisi illusioone ja fantastilist muusikat, millest suutsime ainukesene ära arvata ja üles leida Muse'i olümpiamängude loo "Survival". Tegelikult taipasin üldse liiga hilja filmida (üldse ei tahtnud pilku ära võtta sellelt šõult), aga kui seda tegin, siis oli see hiline jupp väga ilusast aariast, mida mina muidugi tean filmist "The Fifth Element", aga originaal on tegelikult traagilisest ooperist (?) Lucia di Lammermoor ning selle pealkiri on "Oh, giusto cielo!...Il dolce suono".

Ilutulestik (näiliselt?) madalal

Vahepalaks ultramoodsad arvutiklassi lauad. Seal klassis jõudsime olla oma tunniga 5 minutit, kuni saime teada, et seal toimub tegelikult IT-õpilaste tund ning peame kolima.

Kinni

Lahti. Tuli keerata võtit, vajutada nupule ja hops – arvuti (monitor)!

Ja väike ülikoolilinnak, mis võibolla põhjusel, et Sorbonne on rohkem kui 10 osaks jaotatud, asub Pariisi lõunaosas, mitte ülikooli kõrval. See on siis elamiseks ja sidemete tugevdamiseks mõeldud ala http://www.ciup.fr/en/a_propos/institution, kui kedagi huvitab täpsemalt. Me käisime seal 20.-21. oktoobril toimuva Normandia reisi eest maksmas. Sulas muidugi. Ülekandega oleks 2,1 euri kallim hind  (nende poolt, panga ülekandetasu oleks eraldi).

Cité Universitaire

Tuleb jälle kiire lõpp teha sellele postitusele. Pühapäeval käisin hetkel põhjusega Eestis viibiva Kaspari eest vaatamas üht tuba. Teekond sinna kulges väga-väga armsas ja vaikses tänavas. Poleks nagu Pariisis enam olnud.

Kõrvaltänavast leidsin vapustava kondiitriäri. Ostsin šokolaadiekleeri, vaarikakoogikese (see, mis seal üksikuna pildil on) ja naudingunimelise koogi (ka viimane omasuguste seas), mida õhtul jagasin tšehhitaride Eliška ja Markétaga, keda otsustasin külla kutsuda, kuna päeval oli olnud kaks peatust eemal siin blogis juba mainitud Vincennes'i lossi külastus ja piknik erasmuslastele. Jõime teed, sõime pirukat, koogikesi ja rääkisime Euroopa Liidu tobedatest seadustest. Seejuures sain tutvustada Eliškale palju nalja pakkunud turismitalu kontseptsiooni. Tegelikult lõbustas teda eelkõige seletamise algus, kuna vist ta kujutas ette, et tulevad turistid kokku ja kukuvad kõplama ja lehmi lüpsma vms.

Isegi karp on tore! Ja maitse, oh...

Järgmise korrani, sebrad!